Eesti 90

Palju õnne Eesti riik :)
Mul on 24. Veebruaril kombeks sõbraga lipu heiskamisel käia Toompea lossihoovis, nii ka see aasta. Okei, üks aasta sai naise kõrvale voodisse lippu heiskama jäädud aga muidu on end päikesetõusuks trolliga linna veetud.
Aprillisündmused ja 90. juubel olid oma töö teinud, rahvast oli kõvasti rohkem kui eelnevatel aastatel, seepärast ei tundunud lipuheiskamine meie jaoks enam ka nii erilisena kui varem.
Sõjaväe-ja pingviiniparaadid olid vägagi õnnestunud, hea kui paraad väljaspoole Tallinna jõuab ning savisaar jätkuvalt Iseseisvuspäeval Hundisilmal sõpradega viina joob.
Aastapäeva kontserdist avaldas enim muljet muidugi Björki "Declare independence"-i Eva Klemetsa poolt eesti keelega miksitud versioon.


>> Vaata ETV saadet lipuheiskamisest.

Girugämesh

Ühel igaval Reede õhtul avastasin, et järgmist õhtut võiks sisukamalt veeta kui kodus netis passides.
Naaberpealinnas Helsingis esineb Jaapani rokk bänd Girugamesh. Kuna mulle võib põhimõtteliselt midaiganes tõusva päikese maaga pähe määrida, oli huvi kerge tekkima ning asusin end kibekähku kontserdile organiseerima.

Siiamaani olin saanud väga positiivse ja ainukese konsertelamuse Jaapani bändilt Ex-girl. Siinsamas Tln'as, pisikeses klubis Juuksur. Veitsa "vähem" imelikku Jaapanlannat Kana't ei õnnestunud vaatama jõuda, olgugi, et pilet oli mulle tasuta Soomest koju kätte saadetud. Aga las see teema jäägu.

Girugämeshi ma palju kuulnud polnud, hiljem lugesin, et nende üks suuremaid mõjutajaid on Limp Bizkit. Mu üks teismeea lemmik. Kuna ma kontsertitel üksi ei käi ja teadaolevalt kedagi ülinapi etteteatamisega kaasa polnud võtta, otsisin netist kas keegi siitmaalt minemas on. Ühe tütarlapse rate'st leidsin ja kuna mul selle muidu ebameeldiva noorsotsiaalväljanäituse konto puudub, pidin leppima sellega, et tean ta Yahoo messengeri kasutajatunnust mida mul samuti polnud. Mis siis ikka, registeerisin, daunlooaaadisin messengeri ja seal ta oli, online:
Yuka.

Tundus, et minu idee poole öö pealt tahta järgmiseks õhtuks teise riiki kontserdile jõuda müüs end hästi ja väga abivalmis Jrocki austajanna aitas pileti soetada ja imeodava laevapiletigi välja pakkuda.

Mis siis, et vaid mõni tund magada sain aga varahommikul olin juba laeval ning kuulasin Yuka sõbranna pleierist Girugämeshi viimast albumit.
Enne ürituse algust viidi mind ka päris Jaapani toidukraami poodi Tokyokan'i. Oh seda rõõmu.

Enne kontserdit pidi mitu tundi ülipikas-üliorganiseeritud järjekorras sissepääsu ootama aga seegi elamus omaette. Pealegi meenutas pea tuhandepealine ootejärjekord cosplay üritust nii, et väga põnev ja heameel oli tulihingelistest austajatest publiku hulgas olla.

Esitus ise oli kvaliteetne, võimas, pikk ja eriliseks üllatuseks oli Limp Bizkiti "take a look around" (tuntud kui filmi " Mission impossible" tunnusmeloodiana) instrumentaalne cover. Kohe eriti hakkas hinge. Muidu oli tegemist kindlasti füüsiliselt kõige väsitavama (parimas mõttes) kontserdiga minujaoks.
Ei tea kust see energia tuli 90% tütarlastest koosnevale publikule nii marudalt kaasa elada.

Järgnevalt mõned helinäited albumilt mille esitlustuuri sai kogetud.




Vaata pilte kontserdist.

Ichi.

Heihei, lõpuks ometi siis kauaveninud esimene postitus!
Blogi alustamise eest tänud sõber Ketole (kes sundis mind postitama), muidu olekski see kauaks veel jäänud tegemata.

Antud situatsioon iseloomustab väga hästi mu praegust eluseisu, kus ma ise mittemidagi ära ei tee kui keegi teine just ei taha või korralda. Ühesõnaga elan üsna Jaapani otaku meestega sarnanevat elu. Selliseid kurvema tooniga isiklikke asju ma püüaks oma blogis edaspidi vältida, niikuinii on mu ümber palju negatiivseid asju (isa tegi avarii, Eestis on iga neljas püsisuhtes naine oma meest petnud, kütus on kallis, savisaar on võimul) ja milleks siis veel oma hädasi teiste peal avalikult välja elada. Keda see tegelikult ikka huvitaks..?
Ning paljuski kirjutan endajaoks, siis ei ole minulgi huvi jäädvustada negatiivseid asju.

Tegelikult blogimine hakkas mind huvitama juba mõni aasta tagasi, kui Sony Ericsson lisas esimesena oma mobiilidesse Bloggeri rakenduse - mobiilselt, vahetuna, omi muljeid ja mõtteid jäädvustada ning jagada tundus üsna ahvatlev. Kuna siiamaani selline aparaat pole minuni jõudnud, tuleb veel arvutiga blogi pidada. Muide maailma kõige suuremad blogipidajad Jaapanlased kirjutavad 70% blogidest mobiiltelefonidega ja pigem enda jaoks.
Loodan, et mõned mulle huvipakkuvad teemad nagu näiteks:
Jaapan, arhitektuur, tehnika, filmid, raamatud, muusika sobivad lugemiseks teistelegi.
Lõpetuseks üks pisike statistiline vaade mis päritoluga muusikast minu muusikakogu hetkel koosneb (üsna tasakaalus või mis?) :
Jaapani 30% Eesti 28% Saksamaa 13% & ülejäänud 29%.

Plekk saapad - Hullumeelne

Nooooh!??!

Keto, kas nüüd saab usse mängida?